Preemiamatkaks oli planeeritud üsna tsiviliseeritud retk mööda metsa- ja kruusateid – las inimesed puhkavad. Aga paadunud matkaja kaua teel ei püsi, hakkab peagi võssa tahtma. Kui suur kõrge vaatetorn metsa tagant paistma hakkas, siis ei olnud enam pääsu, võtsime suuna otse tornile ning üks märg jalg oli väike hind nende nõiamajade ja palgist koerakuutide eest, mis peagi teele jääma hakkasid. Kõige tipuks veel kaunis vaade Pühajõe orule kõrgest vaatetornist. Kogu see ettevõtmine nägi välja nagu peagi eurorahadega avatav seikluspark, ainult Euroopa Liidu lipuga silte ei olnud kuskil näha. Kohapealse uurimise käigus selgus, et hoopis ärimehe suvila (pildil on muidugi üks teine maja). Õhtu hakul, kui suur pime juba väljas, keerasime taas teelt põllule, et otsida üles saksa ohvitseri mälestuskivi. Käisime põllu peal edasi-tagasi, aga lumi ja pimedus jätsid meid ikka sihtmärgita. Olime juba teele naasmas, kui meie juurde tulid abi pakkuma noormehed kõrval talust. Nad olid küll väga üllatunud, et me pimedal laupäevaõhtul nii suure grupiga ohvitseri hauda otsime, kuid loomulikult teadsid, kus see on, juba nende vanaema teadis. Nende mäletamist mööda olime umbes teised või kolmandad, kes selle mälestusmärgi vaatamisest huvitatud olid. Kolmandal korral ei pidanud me enam ise metsa keerama, siis juba lausa kutsuti. Lõke põles, vorstid olid tulel, naised olid saunas ning mehed olid imestunud, et sellises koguses naisterahvaid metsade vahel liigub. Kuna meidki ootas ees õhtusöök, siis ei tarvitanud me külalislahkust rohkem kui mõnusa jutu ja paari kokteili jagu. Ehk siis kinnitust sai vana matkatõde, et piisab vaid käidud rajalt kõrvale astuda, kui kohe hakkab juhtuma.
0 Comments
|
Vanad lood
March 2022
Kategooriad
All
|