Viimasel ajal on hakanud eriti häirima meedia loodud kuvand matkajast ja matkamisest. Inimeste käest kuulen palju, et nad ei söanda matkama tulla, sest nad kardavad, et nad ei saa hakkama, nad ei jõua, nad jäävad maha. Võib-olla on see ainult hea käepärane hirm, aga ometi on see hirm kuskilt tulnud. Pole ka ime, sest tänapäeva meedia otsib peamiselt verd, higi ja pisaraid ja just selle nurga alt kajastatakse ka matkamist. Näiteks paari päeva eest kuulutas Ringvaade, et Kilmi sai ultrasuusatamisel verised käed ja kahtles, kas midagi veel. Läbi Uus-Meremaa matkanud eestlannast lugu keskendus peamiselt hädadele ja raskustele ning lõppes sellega, et peategelane lähiajal enam matkama ei plaani minna. Miskipärast räägitakse üsna vähe sellest, miks matkamas tegelikult käiakse. Meedia mõjutusel kirjutavad inimesed oma blogideski peamiselt selle nurga alt, et milliseid raskusi nad pidid üle elama. Seda meediakuvandit kogen isegi juba tudengite kodutöödes, kus mainitakse, et sportlik ja veri väljas matkamine neid ei paelu, et pigem oleks jalutaja.
Seega stardime täna eesmärgiga levitada vastupidist kuvandit – matkamine on kõigi jaoks ja selle käigus juhtub palju toredat. Kui sinagi sellesse usud, siis aita seda sõnumit levitada, jagades seda postitust Facebook´i teel ning eriti tore, kui lisad mõne toreda omapoolse kogemuse.
0 Comments
Leave a Reply. |
Vanad lood
March 2022
Kategooriad
All
|