Mõte läbi Eesti sõita mõlkus mu peas juba päris mitu aastat, aga kord nappis aega, siis polnud paati jne, ettekäändeid leiab alati. Eks iga asi ootab oma aega ja päris ära ta ei jõudnudki oodata, sest vaatamata pikale planeerimisele jäid seekordki mõned päevad puudu, et kogu tee ühe jutiga läbi teha. Veel eelmisel õhtul ei olnud päris selge, kas üldse saan minna, sest igasugu sekeldusi ja segajaid tuli vahele, aga kui lõpuks neljapäeva õhtupoolikul veele saime, siis kõik laabus. Plaan oli sõita Valgast Loksale mööda jõgesid ja järvi. Kaardi järgi katkeb veetee vaid kolmeks kilomeetriks, kui paljudeks aga tegelikult, on hetkel veel lõpuni avastamata (selgub pärast Veetee II osa). Eesmärk oli veele minna ilma suurema eeltööta, et oleks natukenegi rohkem avastamise tunne. Tagantjärele võib öelda, et suurem eeltöö oleks võinud ka ära hirmutada. Valgast kuni Võrtsjärveni kaart praktiliselt puudus, kuid seal oli tee lihtne – istu Valgas Pedeli jõele ning esimesel ristmikul keera vasakule Väiksesse-Emajõkke. Võrtsjärve ja Põltsamaa jõe kohta olid kenasti kaardid olemas ning viimane motiveeris nii mõnelgi õhtul jätkama, et kuskile jõuda (vähemalt kahel ööl lõpetasimegi kuskil). Algne mõte oli sõita nii, et ühes paadis inimene vahetub igal etapil, kuid kahjuks ei leidunud vapraid kaasalööjaid. Õnneks leidus Kuno, kel oli huvi terve tee kaasa sõita ning nii me Valgast Aoni koos sõitsimegi ja Kuno isegi päevakese kauem. Sõit Valgast Võrtsjärveni oli mõnus rahulik proloog pärivoolu. Kuna nädalavahetusel oli Võrtsjärvel matk algusega kindlast kohast, siis kiiret ei olnud meil kuskile. Etapi märksõnaks oli kalamehed - Väikese-Emajõe kaldad olid kalamehi tihkelt täis ning esimeste soojade ilmade puhuks olid särgis seljast lennanud. Ilmaga läks seekord nii, et seda päikeselist ilma sai hulgihinnaga liialt sisse ostetud. Esimese päeva õhtul sadas veerand tundi ning kogu ülejäänud aja paistis päike, olles kohati tuuletul veel armutult kuum. Võrtsjärvel liitusid meiega mitmed teised vaprad kulgejad, kes talvel või jahedas kevades tehtud otsusele said tänutäheks sooja päikeselise ilma ning tuuletu ja sileda järve. Seekord läks nii, et distants sai otsa enne kui päev ning kuna aerutajatel veel tahtmist oli, siis tegime natuke pikemalt ning pikendasime ka järgmist päeva. Nii matkasime koos kaaskulgejatega Võrtsjärve väravasse, kust meie libisesime edasi Emajõe rüppe. Võrtsjärve märksõnadeks olid sürreaalne Tondisaar, saviseks peetud Võrtsjärve kõrge idakallas uhkete häärberitega ning „juhuslik“ kohtumine suure hulga tuttavate palveränduritega. Veel samal õhtul võtsime ette kolm jõge. Alustuseks jupike Emajõge, kus tunnise sõidu kestel saime tunda päris mitme kiirkaatri laineid, kuid mis siiski üllatas kauni kitsa sängi ja suure looklevusega selles lõigus. Peagi keerasime Pedja jõkke ning hea oli näha mootorsõidukite keelumärku. Jõgi oli meie päralt – ei mootorpaate, ei inimesi, loomadest vaid aeg-ajalt kopra vali ja ehmatav sabaplaks otse paadi kõrval ning lindudest hulgaliselt vihitajaid. Pedja jõkke keerates algas meie vastuvoolu teekond, millest paljudes lõikudes ei saanud aru muust, kui et keset jõge oli aega kiireks lonksuks või üheks pildiks ning juba liikus paat vales suunas, kuid aerutades ei märganud midagi. Oli ka selliseid lõike, kus vool oli tuntav ning aerutades tuli tugevamalt tõmmata ning olid ka need lõigud, mida läbisime lühikeste lõikude kaupa kogu jõudu mängu pannes ja vahepeal hinge tõmmates. Aga Pedja jõest Põltsamaa jõkke keerates me seda veel ei teadnud. Vool oli rahulik, nurga all langev õhtuvalgus ja rohetama löönud loodus, muutsid jõe kaunilt roheliseks ning veel kulgemine oli puhas rõõm. Läbisime Londoni ja otsisime kaardil lubatud ööbimispaika Laashoonest, kuid seda leidmata lõpetasime õhtu kuskil. Järgmised kaks päeva kujunesid voolu mõttes kõige võitluslikumateks. Rõika endise peeglivabriku paisu all sattusime esimest korda trenažöörile. Õnneks vaheldusid kiiremad lõigud rahulikega ning üha edasi me liikusime. Meelde tuli pilt geograafiaõpikust, mis kirjeldab klassikalist (mägi)jõge, öeldes, et vool on kiire ülemjooksul, mõõdukas keskjooksul ja rahulik alamjooksul. Tegelikult selliseid jõgesid Eestis vist ei olegi, Põltsamaa on kindlasti kõige kiirema vooluga keskjooksul ning tundub mõistlikum õpetada, et jõgi on kiiremavoolulisem neis lõikudes, kus lang on suurem. Samas geograafiaõpiku jõevoolu pildid kulusid küll marjaks ära, kuigi eks elu (vool) õpetas ka küllalt kiiresti, kuidas saab ja kuidas ei saa vastuvoolu liikuda. Lõigul enne Kamari paisu nägime mitmel korral jäälindu, kuid see oli ka ainus lõik. Kamari paisust üles pressides jõudsime metsade keskelt taas tsivilisatsiooni, kuid rahulik ööpaik Kamari paisjärve saarel ei lasknud meil inimeluga seonduvaid murekohti tunda saada. Järgmisel päeval Põltsamaal poes käies olin mina sedavõrd omas elemendis, et poe ette kogunenud kohalikel naistel jäi üle vaid imestada, et kas soojast pesust, loksuvatest kummikutest ja veekindlast käekotikesest saab tõesti uus mood, minu jaoks oli vaid oluline, et ma päikese ja vastuvooluga rohkelt kuluvale vedelikule poest täiendust saaksin ja seda ma sain. Huvitav oli see, et meie sihikindel vastuvoolu liikumine jättis meist kahtlase mulje, vähemalt salakalameeste jaoks. Nii mõnigi pistis ummisjalu jooksu meid nähes. Kord nägime jõe ääres autoga meest, kes olla sõbrad kummipaadiga raudsilla juurest vette lasknud ning ootas neid. Ka seda kummipaati me ei kohanud. Üldse kohtasime ainult ühte allavoolu liikuvat kummipaati ja rohkem ei ainsatki matkajat. Üheks matkapärliks oli minu jaoks viimase päeva lõige läbi Endla maastikukaitseala. Põltsamaa jõe arvukaid käärusid annab pisut lühemaks lõigata, kui teha kõrvalepõige Räägu ja Nava kanalite kaudu. Kui Põltsamaa jõgi enam ei üllatanud, siis oli tore näha jälle midagi teistsugust. Sirged puudega palistatud kanalid keset rabamaastikku ja loodusliku ilme säilitanud Nava jõgi kõrkjate ja rabamännikuga olid vägagi kaunid. Huvitav, et samu asju on võimalik näha nii erinevalt. Mõni päev varem allavoolu kulgenud matkaja Kaur nägi kõike hoopis teises valguses. Mõtiskledes selle üle, et kuidas asjad saavad nii erinevalt paista, ei jõudnudki muuni, kui, et meile ei tundunud asjad teises valguses, vaid nad olidki teises valguses. On suur vahe, kas vaadata maastikku alla päikest või vastu päikest, esimesel juhul on maastik täis värve ja teisel juhul on neid oluliselt vähem. Ehk kui meie sõitsime läbi sama paiga suunaga põhja ja ida vahel ning päike oli selja tagant, siis nemad sõitsid suunaga lõuna ja lääne vahel ning päike oli suuresti vastu. Hea pildi saad ikka alla päikest mitte vastu päikest, vool siin enam üldse ei loe, sest valgus loob meeleolu ja sellest sõltub kõik muu. Nii näis mulle, et Põltsamaa jõel oli üllatavalt vähe risu, ainult kaks või kolm korda kogu teekonna jooksul tuli meil süstast välja ronida, et puudest mööda saada ning üks oli neist metsameeste tehtud risusild mitte looduslik takistus. Nüüd ei oskagi öelda, kas soovitan sõita Põltsamaa jõge allavoolu ja vastu päikest või vastuvoolu ja alla päikest, aga ilmselt on peamine diivanilt tõusta ja välja minna. Mindki ootab, loodetavasti lähiajal, Ao veskijärve äärde maha ununenud aer ning Põltsamaa jõe viimased 25 kilomeetrit, mille sõidetavus on küll osaliselt Kuno poolt kontrollitud, kuid mitte päris lõpuni ning seejärel ootab juba lustlik sõit allavoolu mööda Valgejõge. Pilte ja lisalugusid loe ja vaata siit.
0 Comments
Viimasel ajal on hakanud eriti häirima meedia loodud kuvand matkajast ja matkamisest. Inimeste käest kuulen palju, et nad ei söanda matkama tulla, sest nad kardavad, et nad ei saa hakkama, nad ei jõua, nad jäävad maha. Võib-olla on see ainult hea käepärane hirm, aga ometi on see hirm kuskilt tulnud. Pole ka ime, sest tänapäeva meedia otsib peamiselt verd, higi ja pisaraid ja just selle nurga alt kajastatakse ka matkamist. Näiteks paari päeva eest kuulutas Ringvaade, et Kilmi sai ultrasuusatamisel verised käed ja kahtles, kas midagi veel. Läbi Uus-Meremaa matkanud eestlannast lugu keskendus peamiselt hädadele ja raskustele ning lõppes sellega, et peategelane lähiajal enam matkama ei plaani minna. Miskipärast räägitakse üsna vähe sellest, miks matkamas tegelikult käiakse. Meedia mõjutusel kirjutavad inimesed oma blogideski peamiselt selle nurga alt, et milliseid raskusi nad pidid üle elama. Seda meediakuvandit kogen isegi juba tudengite kodutöödes, kus mainitakse, et sportlik ja veri väljas matkamine neid ei paelu, et pigem oleks jalutaja.
Seega stardime täna eesmärgiga levitada vastupidist kuvandit – matkamine on kõigi jaoks ja selle käigus juhtub palju toredat. Kui sinagi sellesse usud, siis aita seda sõnumit levitada, jagades seda postitust Facebook´i teel ning eriti tore, kui lisad mõne toreda omapoolse kogemuse. |
Vanad lood
March 2022
Kategooriad
All
|